Romanovite impeeriumi rahvaid ühendas vastastikune abi rohujuuretasandil
Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute lektor Catherine Gibson pälvis Euroopa teadusnõukogult alustava teadlase uurimistoetuse suurusega 1,5 miljonit eurot. Selle toel uurib Gibson järgmise viie aasta jooksul 19. sajandi Romanovite impeeriumi eri otstes elanud rahvakildude vastastikust heategevust. Loe Novaatorist intervjuud Catherine Gibsoniga!
„Ehkki teatud paigad on üksteisele geograafiliselt lähedal, ei pruugi see tähendada, et need oleksid lähedased seal elavate inimeste mõttemaailmas. Võib-olla on mingitel suure impeeriumi kaugetel nurkadel palju rohkem põhjust omavahel sidet hoida? Näiteks isiklike kontaktide või mingite muude ühiste huvide kaudu,“ arutleb Gibson.
Ajaloost on näiteks teada lugu 19. sajandil Tartu Ülikoolis haridust saanud ja Kaukaasiasse tööle siirdunud pastorist. Kui Kaukaasias toimus maavärin, saatis pastor kirjaliku abipalve kõigile oma Balti kubermangudesse jäänud luteri kiriku kontaktidele. „See näitab ilmekalt, kuidas isiklik kontakt ja usulised sidemed võivad mõne kauge paiga tunnetuslikult palju lähemale tuua. Samasse impeeriumisse kuulumine soodustas nende sidemete arenemise võimalusi,“ märgib Gibson.
Tema uurimisprojekt vaatleb juhtumeid aastatest 1855–1914. Toona kuulusid Romanovite impeeriumi alla tänapäeva Soome ja Baltikumi alad, Valgevene ning idapoolsed osad Poolast. Kui Lääne-Ukraina kuulus Habsburgide impeeriumi alla, siis Kesk- ja Ida-Ukraina olid samuti osa tsaaririigist. Ida poole liikudes kuulusid sama riigi alla veel Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Kaug-Ida alad. „See oli tohutu maamassiiv. Üks minu projekti eesmärk on vaadata ühendusi sinna kuulunud piirkondade vahel,“ sõnab lektor.
Ta kasutab teadlikult nimetust Romanovite impeerium, et inimesed mõtleksid tsaaririigist kui dünastiapõhisest ja paljurahvuselisest impeeriumist. Võrdluseks räägitakse ajalooliselt näiteks Ottomanide, Habsburgide või Qingide impeeriumidest. „Tahan, et see olekski inimeste teadvuses impeerium, mitte Vene riik: see ei olnud üksnes venelaste riik, vaid seal elas palju rahvaid,“ selgitab Gibson.
Tähelepanu oma keelekasutuses käib lektori sõnul kokku praegu ajaloouuringutes levinud detsentraliseerivate ja dekoloniseerivate minevikukäsitlustega. Oma uuringus kavatseb ta samuti senise arusaama keskusest ja ääremaast ümber mõtestada. „Tavaliselt mõeldakse impeeriumist kui jalgratta rattast, millel on kese ja äärtesse viivad kodarad. Erinevate piirkondade ajaloost on kirjutatud eelkõige seoses nende suhtega keiserliku keskusega – Peterburiga. Mina ei vaata impeeriumi kui ratast, vaid pigem risti-rästi ühendustega võrku, mis hõlmab nii ühendusi pealinnaga kui ka horisontaalseid ühendusi teiste riigi piirkondadega,“ võrdleb ta.
Heategevuskontsert pole midagi uut
Ehkki 19. sajandil anti vahel katastroofipiirkondades abi ka riiklikul tasemel, huvitavad Catherine Gibsonit pigem rohujuuretasandi abistamisjuhtumid. Näiteks vaatab ta, kuidas koguti väiksemaid eraannetusi. „Üks näide on 1902. aastal korraldatud heategevuskontsert Riias, et aidata maavärina ohvreid tänapäeva Aserbaidžaani aladel,“ toob ta välja. Lektori sõnul näitab see kaudselt, kui paljud tänapäeva inimesele tuttavad filantroopiatavad on saanud alguse 19. sajandist.
Projektis kavatseb ta uurida eri tüüpi katastroofe ja nende tõttu saadetud abi. Kõige universaalsem katastroof on Gibsoni sõnul tulekahju – sellest said talupojad kogu impeeriumis ühtmoodi aru. „Minu jaoks on mõistatuslikum maavärin kui katastroof. Mis üldse oli 19. sajandi Eesti talupoja ettekujutuses maavärin? Toona nuputasid isegi teadlased, mis seda põhjustab,“ arutleb ta.
Taolisi näiteid Romanovite impeeriumis elanud rahvakildude vastastikusest toetusest leidub tema sõnul veel. Selliseid seoseid impeeriumi eri piirkondade vahel pole aga seni süstemaatiliselt uuritud. „Tehakse võrdlevaid konverentsipaneele ja uurimusi, kus ühe riigi erinevad piirkonnad asetatakse ettekannetena või peatükkidena üksteise kõrvale. Me ei näe kuigi tihti, et näidataks piirkondi ühendavaid seoseid,“ osutab lektor. Nii saab rääkida Baltikumi, Ukraina, Kaukaasia ja Kesk-Aasia endiste provintside ajaloo eraldi uurimisvaldkondadest.
Oma järgmised viis aastat vältavas projektis kavatseb Gibson koos kolleegidega Tartu Ülikoolist need neli valdkonda ühendada. „Tahame eri valdkondade arhiivide andmed kokku viia: näiteks näeme kui Balti provintsidest pandi abiraha teele, saadi see Tbilisis või Bakuus kätte,“ kirjeldab ta. Nii loob projekt uue meetodi, millega uurida endise impeeriumi ajalugu ka nüüd, mil lääne teadlased Venemaa keskarhiividesse ei pääse.
Paljude rahvaste impeerium
Catherine Gibsoni sõnul kannustas tema uurimishuvi osaliselt käimasolev Ukraina sõda. Kuna Balti riigid ja Poola näitavad üles suurt solidaarsust Ukrainaga, soovib Gibson ühest küljest asetada praegu toimuva ajaloolisele taustale.
„Teisalt on projekti mõte liikuda eemale Nõukogude minevikust. Sageli meenutatakse nende piirkondade ühiseid kannatusi Nõukogude perioodil, aga tegelikult olid need sama riigi osa palju pikemat aega. Küsimus ongi, kas neid piirkondi ühendab ka pikem jagatud vastastikuse abi ajalugu,“ arutleb Gibson.'
Tema uurimisprojekt vaatleb juhtumeid aastatest 1855–1914. Toona kuulusid Romanovite impeeriumi alla tänapäeva Soome ja Baltikumi alad, Valgevene ning idapoolsed osad Poolast. Kui Lääne-Ukraina kuulus Habsburgide impeeriumi alla, siis Kesk- ja Ida-Ukraina olid samuti osa tsaaririigist. Ida poole liikudes kuulusid sama riigi alla veel Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Kaug-Ida alad. „See oli tohutu maamassiiv. Üks minu projekti eesmärk on vaadata ühendusi sinna kuulunud piirkondade vahel,“ sõnab lektor.
Ta kasutab teadlikult nimetust Romanovite impeerium, et inimesed mõtleksid tsaaririigist kui dünastiapõhisest ja paljurahvuselisest impeeriumist. Võrdluseks räägitakse ajalooliselt näiteks Ottomanide, Habsburgide või Qingide impeeriumidest. „Tahan, et see olekski inimeste teadvuses impeerium, mitte Vene riik: see ei olnud üksnes venelaste riik, vaid seal elas palju rahvaid,“ selgitab Gibson.
Tähelepanu oma keelekasutuses käib lektori sõnul kokku praegu ajaloouuringutes levinud detsentraliseerivate ja dekoloniseerivate minevikukäsitlustega. Oma uuringus kavatseb ta samuti senise arusaama keskusest ja ääremaast ümber mõtestada. „Tavaliselt mõeldakse impeeriumist kui jalgratta rattast, millel on kese ja äärtesse viivad kodarad. Erinevate piirkondade ajaloost on kirjutatud eelkõige seoses nende suhtega keiserliku keskusega – Peterburiga. Mina ei vaata impeeriumi kui ratast, vaid pigem risti-rästi ühendustega võrku, mis hõlmab nii ühendusi pealinnaga kui ka horisontaalseid ühendusi teiste riigi piirkondadega,“ võrdleb ta.
Heategevuskontsert pole midagi uut
Ehkki 19. sajandil anti vahel katastroofipiirkondades abi ka riiklikul tasemel, huvitavad Catherine Gibsonit pigem rohujuuretasandi abistamisjuhtumid. Näiteks vaatab ta, kuidas koguti väiksemaid eraannetusi. „Üks näide on 1902. aastal korraldatud heategevuskontsert Riias, et aidata maavärina ohvreid tänapäeva Aserbaidžaani aladel,“ toob ta välja. Lektori sõnul näitab see kaudselt, kui paljud tänapäeva inimesele tuttavad filantroopiatavad on saanud alguse 19. sajandist.
Projektis kavatseb ta uurida eri tüüpi katastroofe ja nende tõttu saadetud abi. Kõige universaalsem katastroof on Gibsoni sõnul tulekahju – sellest said talupojad kogu impeeriumis ühtmoodi aru. „Minu jaoks on mõistatuslikum maavärin kui katastroof. Mis üldse oli 19. sajandi Eesti talupoja ettekujutuses maavärin? Toona nuputasid isegi teadlased, mis seda põhjustab,“ arutleb ta.
See tõstatab lektori sõnul olulise küsimuse, mida talupojad teistest piirkondadest teadsid ja miks nad nende suhtes sümpaatiat tundsid. Info impeeriumi eri nurkade kohta pärines 19. sajandi lõpus osalt ajalehtedest: kirjaoskajaid oli üha rohkem ning telegraaf ja raudteevõrk võimaldasid uudiste kiiret levikut. Teisalt said lapsed toona geograafiateadmisi koolist, kus vaadati maakaarte ja atlaseid. „Lastele õpetati juba maast madalast, mis on territoorium, riik ja ruum,“ sõnab Gibson.
Miks keegi impeeriumi teises otsas elavaid kaasmaalasi aidata tahtis, peab projekti käigus alles selguma. Gibsoni sõnul on väga oluline rõhutada, et seda ei tehtud alati kaastundest ja empaatiast: „Vahel võidakse annetada prestiiži nimel oma kogukonnas, teisel juhul tunda ühiskondlikku survet või soovi avaldada abisaajatele mingit mõju. Motivatsioone on igasuguseid.“
Nii loodabki ta projekti tulemusel paremini mõista, mida solidaarsus üldse 19. sajandil tähendas ning millal ja mis tingimustel inimesed seda tundsid. Täpsemalt huvitab teda solidaarsuse seos rahvusliku kuuluvusega. „Inimesed tahavad aidata enda moodi inimesi: sama usku või samast rahvusest. Kui Siberis oli nälg, siis näiteks eestlased aitasid sinna kolinud teisi eestlasi. Mis juhtudel aga astusid inimesed neist rahvuslikest piiridest üle?“ arutleb lektor. Projekti eesmärk on vastata suurele küsimusele: kuidas saab heategevuslike solidaarsuste vaatlemine aidata meil impeeriumeid ja 19. sajandit uutmoodi mõtestada?
Järgneva viie aasta jooksul plaanib Gibson kirjutada raamatu teemal, mis inimesi suures impeeriumis ühendab või lahutab. Teiseks on temal ja kolleegidel plaanis koostada uuritud perioodil aset leidnud heategevuslike sündmuste andmebaas ja digitaalne kaart, et analüüsida suuremaid mustreid – kes keda, millal, kus ja miks aitas. „Iga projekti alguses on küsimusi alati vastustest rohkem. See uurimistoetus on põnev võimalus ehitada üles oma töörühm erinevate piirkondlike ekspertidega ja teha tõelist koostööd ajalooteadustes. Nii suuri küsimusi ei vasta ära ainult üks inimene,“ ütleb Gibson.
